Alfred – jahimees, mesinik, sisserännanu “Kui viitsid sooja leiba tooma minna – otse ahjust (Karja poest) – on ikka tore asi küll!”
Minu lugu: pärast 9. märtsi pommitamist küüditati Saaremaale. Enne seda olin Tallinna poiss. Sakslased andsid möista, et ega see ei pruugi viimaseks pommitamiseks jääda ja et naised-lapsed, minge ära maale. Isa oli söjas, mind toodi tädi juurde – ema Saaremaalt pärit ja möne aja pärast tuli ka ema järgi. Nii minust saarlane saigi.
Seejärel olin seotud Karja näidissovhoosiga, olin direktori asetäitja. Valmistasime ette ja koolitasime kaadrit teistele sovhoosidele. Siis aga tuli äkitselt erastamine ja reform ning köik muutus nii kiirelt, et keegi ei osanud unes ka näha, kas ja kuidas siin elu peale hakkab. Mina läksin pärast seda valla kommunaalasju ajama.
See, et Karja Pagar on loomulikult ajas kasvanud ja arenenud ning suurimaks kohalikuks tööandjaks saanud, on kena. Inimestel on siinkandis tööd.
Jahimees olen olnud ligi 50 aastat ja Karja Pagariga oleme saanud kuni selle aastani kuivanud leivaga koostööd teha – vanad leivad viisime metsa söödakohtadesse loomadele. Sellest aastast aga keelasid kabinetitargad ülevalt poolt ära, et hetkel suur sigade katkuoht ja pole enam vaja. Praegu pean mesilasi ja talu. Igav ei ole.
Üks huvitav fakt veel Karja Pagari kohta. Seal juures toimusid 1955. aastal arheoloogilised väljakaevamised – olin siis koolipoisina ninapidi juures – ja tuli välja, et nooremal rauaajal, umbes 1000 aastat tagasi oli siin matusepaik – kas ühe suguvõsa oma vöi nii. Näiteks oli kenasti säilinud ühe proua pronksketid, rinnanöelad, isegi pöllemuster. Huvitav, et maetud oli kristlikul kombel – ida-lääne suunas, peaga läände. Kaevati ja uuriti ja sellega on nüüd ühel pool. Aga kas äkki Pagaris esivanemate vaimud öösel kergitamas käivad – mine sa tea.
Mis on minu lemmikleib? Karja Saarlase leib, prouale meeldib Karja Seemneleib.