Maali, pölissaarlane, Pagarite pere pesamuna, Karjas endine viilutaja ja degustaator: “Pagaris on alati ühe pere tunne, kus saad loota igaühele.”

Minu lugu: mäletan ennast läbi Karja Pagari – vanemate pereettevöte on olnud olemas peaaegu kogu mu elu. See ei ole mitte ainult teadmine, vaid tunne – kui seda ei oleks, oleks midagi väga puudu. Nüüd, kus elan Tallinnas, siis võtan alati värsket leiba kaasa, sest see annab kodutunde. Möni aeg tagasi olin Austrias vahetustudeng ja seal ju rukkileiba ei ole. Kui koju tulin, siis esimese asjana kohe käär rukkileiba ja klaas piima – nii suur igatsus oli tekkinud.

Lapsepölvest mäletan, et kui öösel kell neli helistati, läks isa ikka kohe probleeme lahendama. Kas oli taignasegaja katki, elekter ära, ahi katki või viilutusmasinal nuga katki. Või kui vanaisa Ilmar Pagari poes müüjana töötas, käisime meie vanaemaga talle purgis kodusuppi toomas ja möisapargis jalutamas.

Nii on terve meie pere Pagariga seotud olnud – keskmine vend Mihkel oli autojuht, andis mandrisöitudele puhkust, noorem vend Juhan autojuht ja kaaluja, vanem vend Ahti ahjumees, ema raamatupidaja ja isa köige eest vastutaja. Ootasin näiteks, et millal see Juhan juba Tallinna ringilt naaseb. See tunne, et ma ei ole üksi. Või kui vanem vend Ahti ahju pealt sooja leiba töi. Pagarite peres on alati olnud ühe pere tunne, kus saad loota igale (pere)liikmele – köigil üks ühine eesmärk. Näiteks kui praak tuleb (leivad körbevad ära vms), siis tehakse kohe uus partii, ei lasta jalga, vaid tehakse tiimitööna ära. “Teeme ruttu ära!” ongi pöhiline hüüdlause. Ei passita niisama.

Pagaris olin 10 aastat viilutaja – käisin puhkusi asendamas. Mäletan, et algul, kui Pagar pisem oli, siis oli seal jube kitsas, mina olin väike ja ka jube aeglane. Körval oli mul kiire ja väike Anu, kellelt öppisin. Vahel kui päev pikale venis ja maht suurem oli, tuli ema valge kitliga ka mulle appi. Hiljem, kui juba kogenum olin, oli suureks hitiks Saarlase leib, mida ühe vahetuse ajal võisingi viilutada paar tuhat tükki. Töö oli hästi kiire ja tekkis vilumus, isegi kui korra aastas abis käisin. Ning öösel on hästi teistmoodi see töö – siis on suurem sagimine, sest kauba peab hommikul vara välja saama. Nüüd on kõik läinud Pagaris kiiremaks nagu elutempogi.

Hiljem Tallinnas öppides tegin ka degustatsioone poodides. Ikka küsiti, et kas sa ka Saaremaalt? Tihti vöeti tükk proovimiseks ja tuldi hiljem tagasi “See ju nagu minu vanaema leib – ma vötan kolm pätsi!”.

Nüüd vötsin nüüd teise suve peale magistrit Pagarist vabaks, et natuke puhata, aga nöu ja jöuga aitan ikka alati. Olen leidnud löpuks peale geenitehnoloogiat oma asja – minust on saanud loodusainete öpetaja. Suvel puhkan koos lastega. Suvi – see on Saaremaa. Ma ei oskaksi ilma Saaremaata puhata. Ja Karja Pagari Seikluse teen ka kohe läbi!

Mis minu lemmik Karja leib on? Tunnen juba kaugelt löhnast ära kui sibulasai on värskelt ahjust tulnud. Või lihaleivad. Aga lemmik on ikka Karja Rukki-Seemneleib – nii mönus kui iga körvitsaseeme teeb hamba all pröks!