Valdur, pölisasukas, Pagaris kaaluja “Köik retseptsid olid peas.”

Minu lugu: sündinud siin, juba vanaema oli kirikumõisas tööl. Meil oli pool popsi kohta, hiljem ostsime naabritelt teise poole maast välja. 1940ndatel oli küla suur ja nimetati esimene ja teine Karja küla. Täna moodustavadki küla mõis, pagar ja kirik – meie püha kolmainsus.

Olin Karja võitööstuses võimeister. Kooli selleks ei olnud, kõik õppimise asi. Öeldi: sa oled juures olnud, sa tead kuidas asi käib. Siis tuli sõjavägi ning pärast seda sai minust Karja sohvoosi autojuht. Ikka sai Tallinnas käidud. Nüüd ei taha mõeldagi – praegu ei oskaks kuhugi seal minna. Ja liiklus… Seejärel tulin Pagarisse tööle. Aastat ei mäletagi – pea on nagu prügikott, kõik pudiseb välja… Kuigi ma saia pätsinud ei olnud, tulin kaalujaks – eeltaignate tegemine ja kaalumine olid minu peal. Tooteid oli siis vähe – kõik retseptid olid peas.

Nönda, et Pagari elu oli kena elu. Pönev. Mönus seltskond. Vahest oli aega kohvi juua, vahel ei saanud unistadagi. Nüüd olen pensionil – kui tahan siis liigutan, kui ei taha, siis ei liiguta.

Mis minu lemmik Karja leib on? Karja Peenleib, Saarlane ja klassikaline Karja Rukkileib.